Eesti on mereriik ja seetõttu kipume vahel unustama, et puhata on mõnus ka pisema veekogu, näiteks jõe või järve ääres. Üheks võluvaks linnaks koos kauni samanimelise järvega on Viljandi, kus muide alles eelmisel aastal avas uksed endisesse mõisahoonesse rajatud butiikhotell Schloss Fellin. See annab võimaluse edukalt ühendada spaapuhkus paadi- ja kalastusretkega Viljandi järvele.
Tekst Gerli Ramler • Fotod Ilmar Roosmaa, Karl Kasepõld, Katrin Uusoja, Gerli Ramler, Priit Pedak
Meie ööbisime abikaasaga Schloss Fellinis 2022. aasta mais ehk napilt 9 kuud pärast hotelli ametlikku avamist. Kuna ilmad olid tänavu mai keskel veel omajagu külmad, siis järvele ei kippunud, ent tegelikult saab hotellist broneerida kuuekohalise mootorpaadi koos kohaliku Viljandi paadimehega. Järvel võib teha mõnusa pikniku, mille jaoks paneb korvikese hea ja paremaga kokku hotelli restorani köök. Aga muidugi ei keela keegi ka ujuma minna ning hiljem hoopis kala püüda – järves pidid elama näiteks haugid, ahvenad, latikad ja särjed.
Järveni on hotellist vaid 15-minutiline jalutuskäik, aga sinnasõiduks võib mõisast laenutada ka elektrijalgratta. Sel juhul on muidugi mõttekas võtta ette juba pikem linnaga tutvumine, näiteks sõita kuulsatele lossivaremetele ja rippsillale või läbida ümber järve kulgev lõkke- ja puhkekohtadega 12-kilomeetrine matkarada.
Hotellitoad on sisustatud minimalistlikus stiilis – ei rõhutata suursugust rasket vanaaegset mööblit ega ole üle kuhjatud läikivate nipsasjakestega. Erinevateks sündmusteks ideaalne Grosse Halle ei ole küll mõõtmetelt väga suur, aga see-eest imearmas heledates värvides ning valgusrikas saal.
Külaskäik ajaloolisse mõisahotelli
Alustuseks veidi uue hotelli ajaloost. Neorenessanss-stiilis kivist mõisahoone valmis Viljandis 1880. aastal arhitekt Friedrich Ferdinand Modi projekti järgi. Mõis ehitati looduskaunisse kohta linna servas, kus tänaseks on küll omajagu puid säilinud, kuid loomulikult on linn aastasadadega palju arenenud ning täna leiame hotelli kõrvalt muuhulgas näiteks laululava. Ka mõisahoone otstarve on vahepealsetel aastakümnetel seoses erinevate riigikordadega olnud erinev: lisaks sellele, et seal oli kuulsa suguvõsa Ungern-Sternbergide kodu, on mõisas asunud rahvakomissariaat ehk NKVD, siseministeeriumi kontor ning politseiprefektuur.
Alates 2018. aastast kuulub hoone ettevõtja Viktor Siilatsile, kes otsustas panustada mõisa taassünnile ning tuua see kogu oma ilus ja väärikuses taas rahva ette. Minu suureks üllatuseks renoveeriti mõis kõigest kahe aastaga. Nii kiire tegutsemine erasektori ja riigi ehk muinsuskaitse koostöös ei tundu kuigi tavaline, aga suurepärane, et see toimis, sest tulemus on pehmelt öeldes hämmastavalt hea!
Me ei ole Viljandis eriti sagedased külalised ning seetõttu pidime Tasuja puiestee leidmiseks kasutama navigeerimisrakendust. Parkimisplats asub lossi küljel, nii et esimese hooga sügasime kukalt, et kas on ikka õige maja… Ajapuudusel olin jõudnud vaadata vaid hotelli kodulehe esimest fotot, kus on pilt hotellist eestvaates. Igatahes aadress klappis, parkisime masina ära ning jalutasime hotelli ette. Mees muidugi pidi irooniaga märkima, et ei tea, kuidas tänapäeva inimesed küll sellega nõus on, et parkla polegi ukse ees.
Sisenedes võttis meid vastu rahulik ja samas suursugune miljöö. Vastuvõtu poole sammudes mõtlesin kohe, et miski meeldib mulle selle hoone juures kohe eriti, aga ei tabanud alguses ära, mis täpselt. Etteruttavalt võin öelda, et hammustasin selle läbi tuppa jõudes – see on minimalistlik stiil, millega ei rõhutata suursugust rasket vanaaegset mööblit ning ruumid ei ole üle kuhjatud läikivate nipsasjakestega. See on kuidagi nii… värskendav, et hotellitoas ei ole mitut kapikest ja lademetes sahtleid, mida tegelikult vähemalt mina ei kasuta peaaegu kunagi (tõenäoliselt kartes seoses oma uimasusega asju igale poole unustada). Aga üleliigne mööbel on väsitav ning mul oli hea meel, et Schloss Fellini sisekujundaja seda viga polnud teinud.
Vastuvõtus toimus asjaajamine nagu ikka – täitsime ankeedid, saime toa võtme ning protseduuride ajad. Samuti klaasi kihiseva tervitusjoogiga. Mõnus oli vahuveiniklaasikesega mööda ajaloolist treppi oma toa poole sammuda. Hotellis on olemas ka lift, aga sellise pisikese maja puhul, kus säilinud omaaegsed trepid ning kus on pilkupüüdvad keerdtrepid, oli lift vajalik pigem siis, kui hommikumantli väel oli vaja saada teiste külastajatega kokku põrkamata soklikorrusel asuvasse spaasse.
Tuba oli väga hubane – kõrgete lagedega, mugava voodiga (muide, voodid on pärit kohalikult Viljandi vooditootjalt Bed Factory!) ning kahe aknaga, üks neist asus vannitoas. Spaahotellile omaseid pehmeid hommikumantleid, susse ja vannitoatarvikuid vast ei pea mainimagi. Aga ruumis oli veel kaks lahedat asja: esiteks polnud suur LED-teler mitte tavalise musta ekraaniga, vaid sealt vaatas vastu imekena maali foto. Nii pidi olema kõigis tubades. Ja teiseks kohvimasin – kuigi me ei ole kumbki erilised kohviarmastajad, on tore näha toas kvaliteetset kohvi valmistavat aparaati, mille kasutusjuhend oli kenasti muu hotelli tutvustuse vahel olemas.
Ärge ekskursiooni vahele jätke!
Kuna tuba broneerides pakuti võimalust ka hoone ekskursiooniks, siis seda ei saanud me loomulikult kasutamata jätta ja soovitan seda soojalt ka kõigile teistele. Meid võõrustas hotelli juhataja Karin Leppik, kes tegi tuuri majas ning vastas kõigile küsimustele. Ta kinnitas, et hoonet oskavad tutvustada kõik mõisahotelli töötajad. Saime teada, et mõisa peaarhitekt oli Mart Keskküla ning mõisas on säilitatud näiteks enam kui 140 aastat vanad jalakapuidust uksed, ehedad seinamaalingud restorani seintel, mida koos kunstitudengitega renoveeriti ja hotellitubade mõnusad laiast lauast puitpõrandad. Restaureerimise käigus laoti uuesti ka mõned vanad küttekolded, tõsi küll – ahjudest said kaminad.
Põhiosa hoone ägedatest laelühtritest on pärit Itaaliast, Veneetsia lähedal asuvast Vetreria Artistica Colleoni klaasivabrikust. Valik selline seetõttu, sest samalaadsed Murano klaasist kroonlühtrid olid rippunud laes ka paruniteaegses mõisas. Kolm itaallast panid neid lühtreid mitu päeva kokku ja tulemus on rabav. Eriti võimas on Grosse Halle ehk peosaali lühter. Tahtsin teada, kui palju see võiks kaaluda, aga hetkel ei osanud Karin seda öelda.
Karin rääkis, et vaatamata oma noorukesele eale ning vahepealsele koroonaajale on hotell rahva seas väga hästi vastu võetud ning nende sündmuskeskuses on juba võõrustatud arvukalt ettevõtete üritusi, kontserte, seminare ja koolitusi. Grosse Halle ei ole küll mõõtmetelt väga suur, aga see-eest imearmas heledates värvides ning valgusrikas saal. O-kujuliselt ja klassiruumina mahutab ruum 36, banketisaalina kuni 50 ning teatristiilis mugavalt 60 inimest.
Lisaruumi pakuvad kaks suure saaliga külgnevat väiksemat ruumi — Aviaatori ja Arhitekti salong, kumbki mahutab 6-8 inimest. Sündmustel pakub cateringi restoran Schloß, mida meil õnnestus samuti külastada. Ekskursioonil ärge häbenege küsida näha keldrikorruse spaas asuvat vana kartserit! Nimelt oli nõukogude ajal rahva seas miilitsamajana tuntud hoones Eesti NSV siseasjade rahvakomissariaat ehk NKVD ning suure renoveerimistöö käigus otsustati, et kuna ka see aeg on tükike mõisa ajalugu, võiks kinnipeetute paigutamiseks kasutatud arestikambrid säilitada. Hiljem on plaan sinna väike muuseumiruum teha ja võib-olla ka mõned põnevad üritused läbi viia. Kartsaruum on varjatud lükanduksega, naeris Karin, et mõni pahaaimamata külastaja kogemata šokki ei saaks.
Meie olime nii uudishimulikud, et küsisime näha ka iga hotelli au ja uhkust ehk sviiti. Õnneks sel hetkel keegi Grand Suite Alexandrine’is ei elanud ning Karin tutvustas rõõmuga suure elutoa, kööginurga ning kahe magamistoa, sauna ja vaskvanniga ruume. Väga-väga ilus ja avar. Ja milline vaade rõdult avaneb! Lossimäed ning lauluväljak on nagu pihu peal. Sealt võiks olla ülimõnus kontserte ja ürituste melu nautida. Schloss Fellini hotellis kannavad kõik sviidid muide kunagi lossis elanud parunipere liikmete nimesid.
Ekskursioon oli ääretult huvitav ning hariv. Lisaks kohaliku mõisnikepere ajaloole ning hoone tutvustusele saime ka teada, et mõisas on peegellaed. Mida see tähendab? Peegellagi on tasapinnalise keskosa ja ümardatud servadega lagi, mis tagab parema õhuliikuvuse. Vaat’ nii targad ehitusmehed olid omal ajal.
Mullivanni kohal on mõnus katuseaken, mis toob ruumi ehedet päevavalgust. Restorani seinu kaunistavad restaureeritud freskomaalingud.
Mõnulemine spaas ja maailma parim tartar
Õhtuks oli meil broneeritud kaheks tunniks spaa ning minule näohooldus. Butiikspaa asub, nagu öeldud, soklikorrusel. See on pisike, aga mõnus ja intiimne koht. Kolm sauna, lõõgastusbassein ja mullivann, mille juurde kuulub lõõgastustuba tasuta vee ja tee ning lamamistoolidega. Spaakompleks mahutab 22 inimest ning seal saab samuti korraldada pisemale seltskonnale mõnusaid koosviibimisi, näiteks tüdrukuteõhtuid või sünnipäevi.
Mina võtsin seekord Schloss Fellin signatuur näohoolitsuse, aga valik on päris kirju. Rääkisime veidi ka töötajaga pikemalt nii minu valitud hoolitsusest, teistest erinevatest protseduuridest kui ka värskest spaakeskusest. Ta ütles, et kõige populaarsem pidi olema klassikaline massaaž. Ja et Viljandi linna rahvas on uue spaa väga hästi omaks võtnud ning tal on selle üle väga hea meel, sest tegelikult ongi lähikonnas keeruline sellist paljude protseduuridega spaad leida, ometi on tegu suure linnaga.
Hoolitsus oli mõnus. Mees uuris pärast, et mis mulle siis tehti. Rääkisin, et ma oleks mõnutundest peaaegu magama jäänud (pole välistatud, et tegelikult jäingi!) ning ta siis kiitis, et näonahk on ju ka silmnähtavalt parem. Ja sama kiitus kostis veel kahe päeva pärast ja neli päeva hiljemgi. Ma ei tea, kas ta oli nii vaimustatud spaast üleüldiselt või äkki nägin tõesti parem välja? Ise olin aga imestunud, et ta minu pooletunnise hoolitsuse ajal hotellituppa ei pagenud, vaid üksinda mööda basseine ja saunu mõnules. Ju siis ikka meeldis nii väga.
Õhtul ootas meid restoran. Vaatamata rohketele akendele on tegemist üsna tumedatoonilise ruumiga, mille seintel ongi eelmainitud renoveeritud freskod. Arusaadav – tollel ajal oli see moes, aga täna enda koju nii tumedaid seinu küll ei teeks. Restorani põrand on muide küll uus, aga on üks koht, kus on säilitatud vana parkett – otsige see üles!
Peakokk Taavi Tali polnud üldse kade tulema menüüd tutvustama ja restoranist rääkima. Tegelikult on restoranil Schloß kaks peakokka, teine on Kristin Vippul. Taavi rääkis, kuidas restorani menüü sünnib ning et nad eelistavad võimalusel kohalike tootjate toodangut. Kala tuleb Pärnust, veiseliha Linnamäe Lihatööstusest, juur- ja köögiviljad Viljandimaa tootjatelt. Menüü, mida muudetakse kolm korda aastas, on kompaktne ja lühike, et klientidel pead mitte liigselt segamini ajada.
Meie valik oli eelroaks siia äkis brioche’i, soolakurgi, tillimajoneesi, forellimarja ja vutimunaga ning Liivimaa veise tartar forellimarja, munageeli, kapparimajoneesi, vürtsikilu ning kuivatatud munakollasega. Kui siiakala ei ole vist kunagi kehv ning maitses tegelikult mõnusalt nagu ikka siiakala, siis tartar oli mehe sõnul parim, mida ta üldse on saanud. Muide, restoranikülastajaid ootab eine alguses peakoka üllatus, mis oli samuti tartar. Kõrvallauas olnud vahvad vanemad daamid ütlesid selle peale, et oli tõesti maitsev, aga nad ise poleks eluski selle tellimise peale tulnud. Üks naistest oli kunagi samas majas töötanud ning meenutas sõbratarile, kuidas tema ajal paigutus oli ning mis seinu kattis. Oleks huvitav olnud teda kuulata, aga ei tahtnud nende õhtut segada.
Kohafilee varajase kartuli, värske soolakurgi, sidruni-koorekastme ja tillimajoneesiga oli mõnus pearoog. Mitte liiga intensiivne ja kõht tegi nurr. Aga Liivimaa lihaveise sisefilee kartuligratääni, kitsejuustu, juurviljade ja rohelise pipra kastmega viis lihtsalt keele alla. Piprakaste on ikka super väljamõeldis. Aitäh soovitamast, Taavi! Roogade juurde võtsime majaveini – 2018. aasta Chateau Magnol Haut-Medoc. Jumalik. Ausalt öeldes me magustoiduni ei jõudnudki, eks teine kord parandame selle vea. Suviti saab ju Schloß’i kokkade roogasid terrassil nautida.
Hommikusöögilauas kohvikus Novell ootas üllatus: kokk valmistab igale külastajale ekstra tema poolt valitud road. Valisin inglise hommiksöögi, kuid ilma härjasilmata, sest mune ma ei söö. Juurde sai võileivamaterjali, kuhu kuulusid nii kohalikud pestod ja pasteet kui ka värske forell, samuti traditsioonilised tee, kohv ja mahl. Mees sõi omletti ja kiitis taevani. Nojah, kodus ju sellist rooga ei tehta…
Ja oligi aeg lahkumiseks. Meie minipuhkus Viljandi uues hotellis kujunes äärmiselt nauditavaks.
Mõnusa atmos-fääriga Himaalaja soolakivisaun värskendab keha ja vaimu. Suviti saab restorani Schloß roogasid nautida õueterrassil.
